06.-07.04. laupäev ja pühapäev Kertu

Viimase nädalavahetuse veetsin La Roche sur Yon'i linnas ja lähiümbruses. Erasmus+ programmi üks eesmärke on ühtsem Euroopa ja seetõttu otsustasin kohalikust elust osa võtta.
Laupäeva hommikul suundusin paar kilomeetrit linnast välja, kus ümber paisjärve ja tammi on 9 kilomeetrine matkarada. Samas oli ka veepuhastusjaam, kui ma õigesti aru sain. Laudu ja pinke on siin kõik pargid ning matkarajad täis – pikniku pidamine on populaarne ajaviide. Samas avalikke tualette leidub ainult kesklinnas.

Õhtul läksin Napoleoni väljaku ääres asuvasse Püha-Louis'i kirikusse orelikontserdile. See oli ühtlasi ka mu elu esimene orelikontsert. Organisti mängu kanti alla saali suurele ekraanile üle. Hämmastas oreli keerukus – kolm klaviatuuri kätele, hunnik nuppe ja terve pingialune oli pedaale täis, mida ta sama osavalt jalgadega samal ajal mängis. Ja kui erinevaid helisid orel suudab tekitada – ühest küljest võimsat ja kõva nagu gongimäng ja samas õrn nagu vilepill.

Umbes nädal tagasi vahetasin lause "Ma ei räägi prantsuse keelt" välja lausega "Ma räägin natuke prantsuse keelt" ja seda mitte sellepärast, et mu keeleoskus kuidagi eriliselt paranenud oleks, aga pigem selleks, et vestlus ja mu keeleõpe saaks jätkuda. Umbes nädala taha jääb ka see aeg, kui tekkis väike väsimus Prantsuse kultuurist. Tahtsin koduselt oma jalge ette vahtida ja tasakesi nohistades oma asja ajada. Ei tahtnud enam kõigiga kogu aeg kätelda, tänada, tervitada ja seletada. See möödus siiski kiirelt. Raputasin end jälle erksaks, et kogu siinoldud aja jooksul endasse maksimaalselt ammutada kultuuri ja meistrite oskusi.

Pühapäeval toimus meie linnas suur rahvaspordiüritus – erinevad jooksu- ja kõnnidistantsid lastest pensionärideni. Osalejaid tuhandetes. Mina valisin seekord 7 km jalutuskäigu. Enne kodust lahkumist varustasin end taas uute vajalike sõnadega, et abi küsida ja rajal teiste osalejatega väikest vestlust pidada. Kõik see läks täiega asja ette! Registreerides sain aru, et peale kõndimist on ette nähtud kohv ja brioche, et start on väravast välja ja vasakule. Igaks juhuks haakisin end kahe proua sappa, kes minuga samal ajal 7-km kõnnidistantsi pääsme lunastasid. Ja edasi tegin nii, nagu keskmine prantslane – puudutasin prouat õrnalt õlavarrest, palusin abi ja kogu eelnevalt õpitud sõnavara läks käiku. Prouad Lisanna ja Chantal olid juba pensionärid ja seekord väljas oma endise tööandja Atlantic'u eest, kelle töökoda asub kohe meie CTM töökoja kõrval. Ja muud juttu ka. :) Kuna nende tempo oli rahulik jalutamine, tänasin neid ja soovisin kena päeva jätku.
Kogu rada oli kas viitadega või suunda näitavate inimestega väga selgelt arusaadav. Ja loomulikult ütlesin ma kõigile suunanäitajatele "Bonjour!" ning iga korraga läks ka endal sellest tuju aina paremaks.

Ja tore oli näha, kuidas meie tehtud auhindasid üle anti!

Tänaseks on siis läbi kogetud suured positiivsed tunded nagu ootusärevus, põnevus, rõõm enne välispraktikale tulekut, seejärel väsimus võõrast kultuurist ja koduigatsus, nüüd siis kohanemine ja juba viie päeva pärast tagasi Eestis, kus võib oodata omakultuurišokk, aga ei pruugi. Kuid on hea olla teadlik nendest etappidest, siis need ei ehmata ega niida jalust. Ja kui koju jõudes on olnud aega kogu kogetut läbi tunnetada, siis järgneb mõnus rahulolu erinevate kultuuride rikkustest.