27.03. kolmapäev (mercredi) - Jüri
Täna me polnudki tislerid, vaid ehituspuusepad. Seda teadsime, et täna on uus juhendaja ja uus õppekoht ka, kuid seda, et tegeleme kaks järgmist päeva ehituspuusepa tööga, saime teada alles siis, kui olime kohale jõudnud. Meid tervitas meister Benjamin. Lühikese jutuga ja asjalik mees. Inglise keelt oskas natuke rohkem, kui mina prantsuse keelt. Saime kenasti suheldud. Õpetasin talle ka ühe eesti keelse sõna selgeks - ta ei leidnud vukssaele õiget inglise keelset sõna, siis ma imiteerisin vilistamisega saagimist (ma nooti väga ei tea, aga noh umbes: sol - mi - sol - mi) ja näitasin käega edasi tagasi. See meeldis Benjaminile kohe niiväga, et ta rääkis sellest varsti kogu kursusele, et "teate, kuidas on eesti keeles vukssaag" ja siis oli kosta mitu head minutit prantsuse koolipoiste poolt eesti keelset vilistamist. Soe tunne oli seda kuulates südames - lõpuks saan ka ise midagi prantslastele vastu pakkuda.
Tema ettepanekul, millest ei olnud paslik keelduda, hakkasime tegema bussi ootepaviljoni. Joonis oli lihtsalt loetav - kõik detailid nummerdatud ja igal detailil ka oma nimi.
Peale põgusalt joonistega tutvumist ja täpsustavate suuliste juhiste saamist, hakkasime materjali otsima ja valmis saagima. Kõik see toimus väljas vihma käes ja arusaadavalt materjal ei olnud väga kuiv. Kui midagi võib prantslastele siin koolis ette heita, siis seda, et materjali käsisaega saagimiseks võiks ju ka üks ergonoomiline saagimisalus olla. Aga ei olnud. Nii pidimegi vihma ja tuult trotsides mitteergonoomilistes tööasendites vajaliku hulga materjali välja saagima. Mina küll rohkem mõõtsin ja Kertu saagis. Mul ju see selg ja põlved ja ....., ahh, ma ei hakka oma tervisest siin rääkima.
Siis jätkus töö tubastes tingimustes. Vastavalt joonistele, hakkasime materjali parajaks saagima ja materjali otstesse õigeid nurki saagima. Kui osa detaile olid suht lihtsad valmistada - kas ainult parajaks saagida või siis mingi nurga all saagida, siis mõne detaili tegemine nõudis päris tõsist nuputamise-, mõõtmise-, saagimise-, puurimise- ja mõni ka lisaks freesimise tööd.
Näites tuli tapipesad sisse freesida meile seni tundmatu freesiga. Tegemist oli kettfreesiga, mis tegi 30 mm laiuseid ja umbes samaväärse pikkusega auke. Mitu auku kõrvuti üksteise järgi kokku liites tuligi 100 mm pikkune ja 30 mm laiune tapipesa. Tarkusetera: mitu punkti kokku pannes tekib joon - lihtne!
Minu freesitud tapipesa ei tulnud päris täpselt soovitule vastava kujuga - oli siit-sealt veidi kõver ja plaanitust laiem ka. Põhjus oli kindlasti ka minus, kuid ka selles, et freesi kett oli lõtv. Ma küll küsisin meistrilt proovitükki tehes, et kas see kett peabki selline lontis olema, kuid ta ei pannud seda miskiks. Pärast selgus, et oli jah lontis. Pole hullu midagi, mõtlesin, sirgeid ja õiges mõõdus tapipesi oskavad teha paljud, aga selliseid karvase äärega, kõveraid ja veits vales mõõdus oskan ainult mina.
Eriti lõbusaks läks pealelõunal, kui hakkasime tappe tegema. Prantsuse keelses häälduses on tapil tore Saaremaa mehenimi - Tönu (kirjutatakse tenon). Vot neid tönusid oli tore teha. Kõigepealt tulid need valmis joonistada. Kuna plaanitud oli, et see tapikeel läheb tapipessa 45 kraadise nurga all, siis tuli enne materjal ette valmistada - ja see oli üks tore arvutamine, mõõtmine ja joonestamine.
Ja siis saagimine
ja peitliga täpseks lõikamine.
Tänutundest silmas pisar mõtlesin nendele pikkadele tundidele, kui sai Haapsalus Eppu targa nõu ja terase silma all kalasabatappe mõõdetud, joonistatud, saetud, peiteldatud! Nüüd jooksis saeleht kindlalt ette antud rajal (nii, et joon näha jääb) ja peitel tegi tapi vilunud lõigetega parajasse mõõtu - nagu on ka näha juuresolevatel piltidel
Kui Eestis oli täna soojalaine - +10 kraadi, siis siin oli külmalaine - +10 kraadi (ja vihm).
Kommentaarid
Postita kommentaar