22.-24.03. reede, laupäev ja pühapäev - Kertu ja Jüri

22.-24.03. reede, laupäev ja pühapäev - Kertu 

Reede hommikul rongiga Les Sables d' Olonne, ööbimine seal ja järgmise päeva pärastlõunal tagasi. Jüri valmistus põhjalikult ja triikis oma lillelise särgi ka ära. Teisel pildil meie kodulinna raudteejaam. 

Minu kui purjetaja jaoks oli Les Sables d' Olonne külastamine plaani võetud juba enne Prantsusmaale tulekut. Tegu on linnaga, mis hingab suurte purjeregattide ja vaprate (soolo)purjetajate rütmis. Siit saavad alguse mitmed ikoonilised võistlused, millest üks on Golden Globe Race, mille 2018-19 a võistlusel tuli eestlane Uku Randmaa kolmandale kohale. Peale seda, kui oli 252 päeva üksinda, ilma kaasaegsete navigatsioonivahendita ning vahepeatusteta ümber maailma purjetanud. Rohkem inimesi on käinud kosmoses, kui üksinda ümber maailma purjetanud ümber kolme suure neeme – Cape Leeuwin, Cape Horn ja Cope of Good Hope (las seekord olla need ingliskeelsetena). Hea küll, meil on tislerite blogi, räägime neid purjetamisjutte teinekord silmast silma. Aga see on põhjus, miks seekord palju pilte merest, muulidest ja sadamatest.

Linnas jalutasime enamuse aja eraldi, ka majutuskohad olid meil erinevad, aga mõlemal kesklinnas.

Teokarpidest pildid linnaruumis.

Minu 16-ruutmeetrine korter, kus kõik vajalik olemas.

Hommikusöögiks saime kokku promenaadi ääres ühes kohvikus, kus sõime oma elu parimaid croissante. No selline õhulisus ja suus sulav maitse!!! Nii et tasus õppida lauset: "Un croissant et un café s'il vous plaît." Jüri külastas kirikuid, mul oli vaja mõlemal päeval u 16-kraadises merevees ujumas käia. Põsed sain punaseks, kõhtu veel pruuniks ei saanud.

Linna keskel on kalaturg värske saagiga, kohe kalasadama kõrval. Sealt ostsin 4.- eest ühe kala, kelle eestikeelse nime – merluus – otsisime välja alles kodus, kui kala ahjus oli. Maitselt sarnane kohaga, kala nimega koha, ma mõtlen. Selle imemaitsva õhtusöögiga panime kauni punkti oma 2- päevasele merelinna külastusele.

Pühapäev oli kodune. Pesin pesu ja tegin HKHK kirjalikke kodutöid. Lõunal käisime kodulähedases

pagarikojas. Plaan oli küll ainult paar croissanti osta, aga lahkusin ikka saia, kahte sorti croissantiga

ja kahte sorti ekleeridega. Maksmine oli pagarikojas huvitav. Selline iseteeninduskassa laadne aparaat

tänu millele müüja ei pidanud (pisikuid täis) raha puutuma. Tema sisestas ühelt poolt summa, klient teiseltpoolt sularaha.

Pärastlõunal käisin jooksuringil, et mitte kõiki söödud saiakesi puusade peal koju kaasa võtta.

Suundusin kodust linna serva poole, kus Yon’i jõgi voolab, google maps näitas seal rohelist ala. Tuli

välja, et mööda kallast oli metsarada, kus teisigi jalutajaid ja jooksjaid. Enamus prantslasi ütleb

kohtudes tere (bonjour). Koertega jalutatakse palju ja koerad on tihti lahti, kuid nad on seni kõik nii

hästi kasvatatud, et mingit ebamugavust seoses lahtiste koertega üldse pole. Ei täna joostes, ega Les

Sables d’ Olonne rannas, kus neid oli väga palju. Natuke sai tee jaoks ka juba taimi korjata. Tundsin siin ära kõrvenõgese, teelehe ja võilille.

Homme algab meie teine nädal siin.

Ja sõnad. Oeuf – muna; fromage – juust; la plage – rand; océan – ookean; samedi – laupäev; bus de mer – merebuss; phare – tuletorn; aérien – õhuline; nager – ujuma; jeteé – muul

22. - 24.03. reede, laupäev ja pühapäev - Jüri

Kuna mina olin laisk ja eilsele postitusele väga ei panustanud, siis lisan omalt poolt pildid ja selgitused reedese ja laupäevase väljasõidu kohta.

Kõige meeldejäävamaks teeb selle Les Sables d' Olonne'i külastamise see tõik, et tänu booking.com'ilt ja hotellilt saadud infole ning enda kärsitusele, maksin ma kahe hotelli eest(!). Täpsemalt: olin kenasti ühes hotellis toakese broneerinud ja ka oma teada selle eest maksnud. Teel linna tuleb mulle mitu sõnumit nii hotellilt kui ka bookingult , et minu broneering tuleb tühistada, kuna minu sisestatud kaardi andmed ei vasta tegelikkusele.  Valisin siis teise hotelli välja ja tegin sinna broneeringu. Alles siis vaatasin oma panka ja üllatuseks olid maksed toimud nii esimese kui ka teise broneeringu eest(!!!). " Ega rikka silma pisar tule!", ütleks selle peale mu hea sugulane Viljar.

 Kirjutasin muidugi booking.comile pika kirja koos asitõenditega ja palusin (mis palusin - nõudsin), et mulle mu esimese broneeringu rahad tagasi makstakse. Eks näis!

Aga linn oli muidugi kena ja tore. Ja ookean muidugi muljetavaldav. Les Sables d' Olonne asub Biskaia lahe ääres. Teadupärast algab üks lõuna-naabrite lugu, mida ka eesti keeles lauldakse, sõnadega: "seal Biskaia rannal, üks neiuke noor...". Minu ema on selle mulle kunagi selgeks õpetanud. Muidugi helistasin rannast oma emale ja tervitasin teda Biskaia rannast. Seepeale laulis mu 91-aastane ema mulle eelpoolmainitud laulu esimese salmi ja refräänigi ära :)

Laul ise kõlab nii:  

https://www.youtube.com/watch?v=DWa3rG1yWoQ

Ujumas ma ei käinud, kuid varbad panin vette ikka. Korjasin veidi tasuta suveniire. Need peaks olema austrite karbid.

Olen ateist - jumal tänatud! Kuid kirikutes mulle käia meeldib.

                                                          Sellel pildil on Notre Dame kabel.

Ka mõnes rannakõrtsis käisin ja jõin mõne õllegi. Ühes kõrtsis kohtasin vaffaid tegelasi - mina panin neile nimedeks Ernie ja Bernie. Tundus, et tegemist on selle kõrtsi igapäevaste külastajatega. Olid mõnusas tujus, rääkisid lõbusalt kõval häälel ja vahepeal itsitasid vaffalt. 

         Ernie ja Bernie ja üks vanem daam, kes mind rõõmsalt teretas ja naeratades oma lauda kutsus. 

Ma muidugi keeldusin viisakalt ja istusin veidi eemale. Seepeale daam itsitas ja kommenteeris kõrtsmikuemandale kõval häälel, millest võis aru saada: "krt, tahtsin poisi lauda saada, aga ei võtnud teine vedu!"  Tunnistasin endale, et ju ma olen siis tõesti juba keskeast väljas, kui vanad daamid mulle silma heidavad!

                                                                     Ja palmi all istusin ka

Täna on pühapäev ja molutame niisama - vähemalt mina. Linnas käin korra ikka ära, kuna leib-sai on otsas ja üht-teist on vaja veel lisaks osta. 

Homme algab siis praktika teine nädal. C'est la vie!