Praktika Prantsusmaal

  Täna me polnudki tislerid, vaid ehituspuusepad. Seda teadsime, et täna on uus juhendaja ja uus õppekoht ka, kuid seda, et tegeleme kaks järgmist päeva ehituspuusepa tööga, saime teada alles siis, kui olime kohale jõudnud. Meid tervitas meister Benjamin. Lühikese jutuga ja asjalik mees. Inglise keelt oskas natuke rohkem, kui mina prantsuse keelt. Saime kenasti suheldud. Õpetasin talle ka ühe eesti keelse sõna selgeks - ta ei leidnud vukssaele õiget inglise keelset sõna, siis ma imiteerisin vilistamisega saagimist (ma nooti väga ei tea, aga noh umbes: sol - mi - sol - mi)  ja näitasin käega edasi tagasi. See meeldis Benjaminile kohe niiväga, et ta rääkis sellest varsti kogu kursusele, et "teate, kuidas on eesti keeles vukssaag" ja siis oli kosta mitu head minutit prantsuse koolipoiste poolt eesti keelset vilistamist. Soe tunne oli seda kuulates südames - lõpuks saan ka ise midagi prantslastele vastu pakkuda. (Benjaminil muidu on silmad lahti, ainult pildi tegemise hetkeks pan...

Prantsuse keelt õppides on kõike vaja õppida topelt – üks on kirjapilt, teine on hääldus. Neil ei ole  mingit probleemi pooled kirjutatud tähed hääldamata jätta! Aga täna leidsime sõna, kus nad kõik  tähed välja ütlevad ja see on teisipäev – mardi.   Hommikul tegime oma kandikutele viimased lihvimised. Reedel lakib õpetaja need ära ja antakse meile kaasa. Siin kaks uhket kandikuvalmistajat oma õpetaja mr Benoit Morineau'ga. Seejärel suundusime taas õpetaja mr Eric Grolier'i juurde kapile esiraami ja uksi valmistama. Kõik õpilased pöörduvad õpetaja poole sõnaga "monsieur", mis tähendab härra.  Eric üritas meile järgmisi tööetappe mitu korda selgitada, aga meil ei läinud väga lamp põlema. Nagu juba varem mainitud, läheb prantsuse keele osakaal järjest suuremaks. :) Kõik eesootavad tööd olid uued, uute masinate ja uute töövõtetega meie jaoks (v.a. formaatsaag, höövel ja  paksusmasin). Siis ta vahetas taktikat ja lihtsalt hakkas etapiti et...

Täna ei saa teisiti, kui peab alustama ajalooga. 75 aastat tagasi alustas minu ema koos oma õe, venna ja emaga teekonda siberisse. Sinnasõit oli küll tasuta, kuid tingimused ei olnud ka just "väga mugavad" - loomavagun, aknaid ei olnud, saatusekaaslaseid vagunis palju,  vaguneid oli palju ja nendes oli saatusekaaslaseid palju......  Tagasi tulid mu ema ja isa, kes Siberis kokku said ja pere lõid, 7. aasta pärast. Siis tuli neil piletid juba endal osta.... Aga nüüd siis tänasesse päeva.  Täna saime oma spoonimise töödega nii kaugele, et nad on peaaegu valmis reedeseks lakkimiseks. Sellel päeval lihtsalt pidi olema siin palju asju lakkida ja siis saavad meie kätetööd ka ilusamaks tehtud. Päris tore nokitsemine oli tegelikult. Pressi alt võetud asjal tuli kõigepealt teip märja svammi ja kaabitsa abil ettevaatlikult eemaldada. Siin on ka omad nõksud - väga leotada ei tohi, kuna siis on oht, et spoon pundub lainesse. Tuleb kergelt svammiga niisutada, siis oodata ja siis otsast...

22.-24.03. reede, laupäev ja pühapäev - Kertu  Reede hommikul rongiga Les Sables d' Olonne, ööbimine seal ja järgmise päeva pärastlõunal tagasi. Jüri valmistus põhjalikult ja triikis oma lillelise särgi ka ära. Teisel pildil meie kodulinna raudteejaam.  Minu kui purjetaja jaoks oli Les Sables d' Olonne külastamine plaani võetud juba enne Prantsusmaale tulekut. Tegu on linnaga, mis hingab suurte purjeregattide ja vaprate (soolo)purjetajate rütmis. Siit saavad alguse mitmed ikoonilised võistlused, millest üks on Golden Globe Race, mille 2018-19 a võistlusel tuli eestlane Uku Randmaa kolmandale kohale. Peale seda, kui oli 252 päeva üksinda, ilma kaasaegsete navigatsioonivahendita ning vahepeatusteta ümber maailma purjetanud. Rohkem inimesi on käinud kosmoses, kui üksinda ümber maailma purjetanud ümber kolme suure neeme – Cape Leeuwin, Cape Horn ja Cope of Good Hope (las seekord olla need ingliskeelsetena). Hea küll, meil on tislerite blogi, räägime neid purjetamisjutte teinekord ...